_ Sissejuhatus majandusteadusesse
ajandusteadus uurib majanduse olemust ja arenemise seaduspärasusi. Tema põhiprobleemiks on ajalooliselt olnud ühiskonna rikkuse allika käsitlus e. mis on rikkus ja kuidas on seda võimalik ühiskonna tasandil suurendada.
Tänapäeval on põhiprobleemiks valikuprobleem ressursside piiratud hulga ja ühiskonnaliikmete piiramatute vajaduste rahuldamise vahel.
Ehk- kuidas jaotada piiratud (nappivaid) ressursse konkureerivate eesmärkide vahel.
Ressursid e. tootmistegurid: töö, maa, kapital, ettevõtlus, (informatsioon, aeg, tehnoloogia).
Majanduses osalejad ehk majandussubjektid on: kodumajapidamised, ettevõtted ja valitsus.
Valikute tegemine ettevõtte tasandil on seotud sellega, mida toota, kellele toota ja kuidas seda olemasolevate piiratud ressursside tingimustes teha võimalikult kasumit toovalt. Keegi, ka mitte rikas riik, ei saa kulutada rohkem kui on olemas vahendeid.
Igas ühiskonnas, sõltumatult tema arengutasemest või valitsevast ühiskonna korraldusest, tuleb teha valikuid, mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetud hüviseid jaotada.
Majandussubjektid teevad pidevalt valikuid piiratud ressursside olukorras, püüdes igaüks saavutada maksimaalset heaolu ja kasu.
Majandussuhete juhtimiseks on kujunenud palju institutsioonide tüüpe (turusüsteem, omandiõigus, tööjaotus, ka perekond, valitsus).
Majanduslikud institutsioonid peavad lahendama 3 küsimust (majanduse põhiküsimused):
1. Mida toota, s.t. millised eesmärgid tuleb ellu viia arvestades ühiskonnas nappivaid vahendeid?
2. Kuidas toota, s.t. mil viisil tahetakse ühiskonna piiratud ressursse ühendada vajalike hüviste tootmiseks?
3. Kelle jaoks toota, s.t. kuidas tahetakse valmistatud tooteid ja teenuseid jaotada ühiskonnaliikmete vahel.
Tänapäeval on põhirõhk asetatud turu ja hinna osa selgitamisele, nende rollile piiratud tootmistegurite võimalikult efektiivsel kasutamisel ning majandusliku tegevuse koordineerimisel, et rahuldada inimeste järjest kasvavaid vajadusi.
Tavaliselt on majandusteadusega hõlmatav aine kaupade ja teenuste tootmine (production), jaotamine (distribution) ja vahetamine (exchange) ja tarbimine (consumption).
MIKROÖKONOOMIKA sisaldab majanduse üksikosalejate, s.o. ettevõtete (firms) ja kodumajapidamiste (households) majandusvalikute tegemise analüüsi (tarbija nõudlusteooria, pakkumisteooria, tootmisotsused, hinnateooria) .
Mikroökonoomika teooria põhieelduse kohaselt tegutsevad kõik majanduses osalejad eesmärgipäraselt ja ratsionaalselt.
MAKROÖKONOOMIKA analüüsib majandust kui terviksüsteemi (üldine hinnatase, tööhõive, töötus, rahvuslik kogutoodang, majanduspoliitika, raha- ja fiskaalpoliitika, majanduskasv).
VAJADUSED majandusteaduse käsitluses on puuduse tunne, mida rahuldatakse kaupade ja teenuste tarbimisega.
Laiemas mõttes on vajadus tarvidus teat. aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete elutingimuste järgi, mille vajakajäämine kutsub esile puudustunde kas inimorganismis või ka ühiskondlikus institutsioonis.
Meenuta tuntuimat, Maslow vajaduste hierarhiat.
Piiratuse majandusseadus väidab hüvised piiratud olevat seetõttu, et ei ole piisavalt ressursse kõigi nende hüviste valmistamiseks, mida ühiskonnas soovitakse tarbida. Et hüvised on võrreldes vajadustega suhteliselt piiratud, kirjeldab ja analüüsib majandusteadus seda, kuidas erinevad ühiskonnad tulevad toime piiratud ressursside tingimustes, otsides vastust küsimustele "mida, kuidas, kellele toota?", valides erinevaid hüviste kombinatsioone, tootmistehnikaid ning otsustades toodetu tarbimise (jaotamise) üle.
Ressursid, mida tegelikkuses ka kasutama hakatakse, esinevad kaupade ja teenuste valmistamisel (tootmisel) kui sisendid. Tootmise väljundiks on hüvised: kaubad ja teenused.
Tootmises kasutatavaid ressursse ehk tootlikke ressursse nim. ka tootmisteguriteks. Sisend on toore, materjal, pooltooted, masinad, seadmed, energia, töö, tehnoloogia jne- kõik see, mida tootjad saavad kasutada kui sisendit toodete ja teenuste valmistamise protsessis.
Esmased (primaarsed) tootmistegurid:
MAA hõlmab endast nii maapinda, kui ka kõike loodusest saadavat- loodusvarasid, näiteks mineraalid, mets, vesi, hapnik, kalavarud, metsloomad jne. Tuluks on rent.
TÖÖ(jõud) on inimese kehaline või vaimne pingutus, sihipärane tegevus, panus toodete, teenuste valmistamisse, mis baseerub töötaja füüsilistel või/ja vaimsetel võimetel, oskustel ja vilumustel ning mille eest saadakse palka või honorari. Tuluks on palk.
Inimkapital- hariduse ja kutseõppe mõjul kujunenud haridustase, teadmised, praktilised oskused, kogemused, ka tervislikust seisundist ja eluviisidest tulenev töövõime. Hariduse omandamine ja täiendamine- investeering inimkapitali.
Tuletatud (sekundaarsed):
KAPITAL - tehislikud tootmistegurid, tootmisprotsessi sisend, mis on varasema tootmisprotsessi tulem (väljund). Kapitali võib käsitleda ka vara või varalise õigusena. Eristada võib põhi- ja käibekapitali. Põhikapital on masinad, seadmed, tootmishooned, rajatised, inventar jne. - mis on kestvusega üle ühe aasta. Käibekapital hõlmab tooret, pooltooteid jne. Tuluks on intress.
ETTEVÕTJA on isik, kes organiseerib, juhib ja võtab enda kanda ettevõtlusega seotud riski, tootes (pakkudes) ühiskonnale kaupu või teenuseid, mida see tema arvates vajab ja kes loodab saada oma tegevuse tulemusena kasumit.
Testi oma ettevõtlikkuse taset.
TEHNOLOOGIA- teaduslike teadmiste praktilise rakendamise vorm, mis näitab, kuidas paremini ühendada tootmistegureid, et muuta neid tootlikumateks. Tehnoloogiline progress hõlmab nii tööviljakust tõstvate, toodet või teenust täiustavate kui ka kulusid vähendavate tootmismeetodite kasutuselevõttu.
Lisaks veel: AEG, INFO.
Alternatiivkulu- valik mitme võimaluse vahel. Saamata jäänud tulu parimast alternatiivsest kasutamata jäänud võimalusest. Peaaegu alati tähendab millegi kasuks otsustamine loobumist millestki muust.
Erinevad majandussüsteemid
Tavamajandus- see on ühiskondlikel traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial baseeruv majandamise korraldus. Ajalooliselt kõige vanem maj. süsteem. Jaotab nappe ressursse tavade kohaselt, muutused ja areng on väga aeglased. Inimesed teevad seda, mida nende vanemad on teinud enne neid ning enamus kaupu toodetakse ja tarbitakse kohapeal. Mida toota ja kellele toota- need küsimused otsustab perekond või hõim. Tegeldakse peamiselt algelise põllumajanduse ja käsitööga, toodetakse algeliste meetoditega. Aafrikas, Aasias ja mõnel pool Lõuna- Ameerikas
Käsumajandus- nimetatakse ka plaanimajanduseks, sest kogu majandus on mitme aasta peale ära planeeritud. Põhiideeks on, et kõiki majanduslikke suhteid võib ja oskab korraldada üks keskus või majandussubjekt. Seda rakendatakse sotsialistlikes riikides. Majanduslik võim koondub riigi kätte, aluseks on poliitilised või religioossed ideed. Üksikisikul pole peaaegu mingeid võimalusi majandusellu sekkumiseks. Minevikus oli selliseks riigiks NSV Liit, tänapäeval Kuuba, Põhja-Korea, Liibüa ja Iraak.
Turumajandus-majandussüsteem, kus riigi majanduslikud otsused on ostjate ja müüjate turul tehtud otsuste tulemus. Ostjad ja müüjad vahetavad kaupu vabalt kokkulepitud hindade alusel. Kolmele majanduse põhiküsimusele leitakse vastused üksikisiku tasemel. Täiuslikku turumajandust pole arvatavasti kuskil maailmas, aga kõige puhtama turumajandusega sarnanevad Singapuri ja Honkongi majandussüsteem.
Segamajandus- Tänapäeval on raske leida puhtal kujul ühtegi kolmest maj. süsteemist. Tegelikus elus esinevad nad sageli koos. Segamajandus ongi majandussüsteem, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub vähem või rohkem majandusellu. Arenenud riikides on tänapäeval segamajandus.
Täida tabel
Piirprintsiip- Järgmine tarbitav ese pakub vähem rahuldust kui eelmine. Kui poiss on kolm jäätist ära söönud, siis küsib ta endalt enne neljanda jäätise ostmist: kas järjekordset viiekroonilist ikka tasub välja anda, st. kas viimasest söödavast jäätisest saadav kasu on viit krooni väärt või ei ole.
Kahanev piirprintsiip- Võtame näiteks tavalise leivatehases töötava töölise. Ta peab üksi panema kõik leivad leivaahju ja need sealt pärast nende valmimist ka välja võtma. Kui aga seda tööd teeksid kaks inimest, läheks töö kiiremini ja tootlikkus tõuseks. Ka kolmanda ja neljanda töötaja lisandumisel oleks tõenäoliselt sama efekt. Kui kaua aga selline tootlikkuse tõus kestab? Teatud piirist alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja töötegemine on raskendatud. Mida rohkem töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta. Tekkinud olukord pole mitte nende, vaid tootmisjuhi süü, kes palkas liiga palju tööjõudu. Kui toodang väheneb või jääb endiseks, aga kogu palgakulu suureneb, siis hakkab tootlikkus langema.
Ülesanded kordamiseks
ajandusteadus uurib majanduse olemust ja arenemise seaduspärasusi. Tema põhiprobleemiks on ajalooliselt olnud ühiskonna rikkuse allika käsitlus e. mis on rikkus ja kuidas on seda võimalik ühiskonna tasandil suurendada.
Tänapäeval on põhiprobleemiks valikuprobleem ressursside piiratud hulga ja ühiskonnaliikmete piiramatute vajaduste rahuldamise vahel.
Ehk- kuidas jaotada piiratud (nappivaid) ressursse konkureerivate eesmärkide vahel.
Ressursid e. tootmistegurid: töö, maa, kapital, ettevõtlus, (informatsioon, aeg, tehnoloogia).
Majanduses osalejad ehk majandussubjektid on: kodumajapidamised, ettevõtted ja valitsus.
Valikute tegemine ettevõtte tasandil on seotud sellega, mida toota, kellele toota ja kuidas seda olemasolevate piiratud ressursside tingimustes teha võimalikult kasumit toovalt. Keegi, ka mitte rikas riik, ei saa kulutada rohkem kui on olemas vahendeid.
Igas ühiskonnas, sõltumatult tema arengutasemest või valitsevast ühiskonna korraldusest, tuleb teha valikuid, mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetud hüviseid jaotada.
Majandussubjektid teevad pidevalt valikuid piiratud ressursside olukorras, püüdes igaüks saavutada maksimaalset heaolu ja kasu.
Majandussuhete juhtimiseks on kujunenud palju institutsioonide tüüpe (turusüsteem, omandiõigus, tööjaotus, ka perekond, valitsus).
Majanduslikud institutsioonid peavad lahendama 3 küsimust (majanduse põhiküsimused):
1. Mida toota, s.t. millised eesmärgid tuleb ellu viia arvestades ühiskonnas nappivaid vahendeid?
2. Kuidas toota, s.t. mil viisil tahetakse ühiskonna piiratud ressursse ühendada vajalike hüviste tootmiseks?
3. Kelle jaoks toota, s.t. kuidas tahetakse valmistatud tooteid ja teenuseid jaotada ühiskonnaliikmete vahel.
Tänapäeval on põhirõhk asetatud turu ja hinna osa selgitamisele, nende rollile piiratud tootmistegurite võimalikult efektiivsel kasutamisel ning majandusliku tegevuse koordineerimisel, et rahuldada inimeste järjest kasvavaid vajadusi.
Tavaliselt on majandusteadusega hõlmatav aine kaupade ja teenuste tootmine (production), jaotamine (distribution) ja vahetamine (exchange) ja tarbimine (consumption).
MIKROÖKONOOMIKA sisaldab majanduse üksikosalejate, s.o. ettevõtete (firms) ja kodumajapidamiste (households) majandusvalikute tegemise analüüsi (tarbija nõudlusteooria, pakkumisteooria, tootmisotsused, hinnateooria) .
Mikroökonoomika teooria põhieelduse kohaselt tegutsevad kõik majanduses osalejad eesmärgipäraselt ja ratsionaalselt.
MAKROÖKONOOMIKA analüüsib majandust kui terviksüsteemi (üldine hinnatase, tööhõive, töötus, rahvuslik kogutoodang, majanduspoliitika, raha- ja fiskaalpoliitika, majanduskasv).
VAJADUSED majandusteaduse käsitluses on puuduse tunne, mida rahuldatakse kaupade ja teenuste tarbimisega.
Laiemas mõttes on vajadus tarvidus teat. aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete elutingimuste järgi, mille vajakajäämine kutsub esile puudustunde kas inimorganismis või ka ühiskondlikus institutsioonis.
Meenuta tuntuimat, Maslow vajaduste hierarhiat.
Piiratuse majandusseadus väidab hüvised piiratud olevat seetõttu, et ei ole piisavalt ressursse kõigi nende hüviste valmistamiseks, mida ühiskonnas soovitakse tarbida. Et hüvised on võrreldes vajadustega suhteliselt piiratud, kirjeldab ja analüüsib majandusteadus seda, kuidas erinevad ühiskonnad tulevad toime piiratud ressursside tingimustes, otsides vastust küsimustele "mida, kuidas, kellele toota?", valides erinevaid hüviste kombinatsioone, tootmistehnikaid ning otsustades toodetu tarbimise (jaotamise) üle.
Ressursid, mida tegelikkuses ka kasutama hakatakse, esinevad kaupade ja teenuste valmistamisel (tootmisel) kui sisendid. Tootmise väljundiks on hüvised: kaubad ja teenused.
Tootmises kasutatavaid ressursse ehk tootlikke ressursse nim. ka tootmisteguriteks. Sisend on toore, materjal, pooltooted, masinad, seadmed, energia, töö, tehnoloogia jne- kõik see, mida tootjad saavad kasutada kui sisendit toodete ja teenuste valmistamise protsessis.
Esmased (primaarsed) tootmistegurid:
MAA hõlmab endast nii maapinda, kui ka kõike loodusest saadavat- loodusvarasid, näiteks mineraalid, mets, vesi, hapnik, kalavarud, metsloomad jne. Tuluks on rent.
TÖÖ(jõud) on inimese kehaline või vaimne pingutus, sihipärane tegevus, panus toodete, teenuste valmistamisse, mis baseerub töötaja füüsilistel või/ja vaimsetel võimetel, oskustel ja vilumustel ning mille eest saadakse palka või honorari. Tuluks on palk.
Inimkapital- hariduse ja kutseõppe mõjul kujunenud haridustase, teadmised, praktilised oskused, kogemused, ka tervislikust seisundist ja eluviisidest tulenev töövõime. Hariduse omandamine ja täiendamine- investeering inimkapitali.
Tuletatud (sekundaarsed):
KAPITAL - tehislikud tootmistegurid, tootmisprotsessi sisend, mis on varasema tootmisprotsessi tulem (väljund). Kapitali võib käsitleda ka vara või varalise õigusena. Eristada võib põhi- ja käibekapitali. Põhikapital on masinad, seadmed, tootmishooned, rajatised, inventar jne. - mis on kestvusega üle ühe aasta. Käibekapital hõlmab tooret, pooltooteid jne. Tuluks on intress.
ETTEVÕTJA on isik, kes organiseerib, juhib ja võtab enda kanda ettevõtlusega seotud riski, tootes (pakkudes) ühiskonnale kaupu või teenuseid, mida see tema arvates vajab ja kes loodab saada oma tegevuse tulemusena kasumit.
Testi oma ettevõtlikkuse taset.
TEHNOLOOGIA- teaduslike teadmiste praktilise rakendamise vorm, mis näitab, kuidas paremini ühendada tootmistegureid, et muuta neid tootlikumateks. Tehnoloogiline progress hõlmab nii tööviljakust tõstvate, toodet või teenust täiustavate kui ka kulusid vähendavate tootmismeetodite kasutuselevõttu.
Lisaks veel: AEG, INFO.
Alternatiivkulu- valik mitme võimaluse vahel. Saamata jäänud tulu parimast alternatiivsest kasutamata jäänud võimalusest. Peaaegu alati tähendab millegi kasuks otsustamine loobumist millestki muust.
Erinevad majandussüsteemid
Tavamajandus- see on ühiskondlikel traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial baseeruv majandamise korraldus. Ajalooliselt kõige vanem maj. süsteem. Jaotab nappe ressursse tavade kohaselt, muutused ja areng on väga aeglased. Inimesed teevad seda, mida nende vanemad on teinud enne neid ning enamus kaupu toodetakse ja tarbitakse kohapeal. Mida toota ja kellele toota- need küsimused otsustab perekond või hõim. Tegeldakse peamiselt algelise põllumajanduse ja käsitööga, toodetakse algeliste meetoditega. Aafrikas, Aasias ja mõnel pool Lõuna- Ameerikas
Käsumajandus- nimetatakse ka plaanimajanduseks, sest kogu majandus on mitme aasta peale ära planeeritud. Põhiideeks on, et kõiki majanduslikke suhteid võib ja oskab korraldada üks keskus või majandussubjekt. Seda rakendatakse sotsialistlikes riikides. Majanduslik võim koondub riigi kätte, aluseks on poliitilised või religioossed ideed. Üksikisikul pole peaaegu mingeid võimalusi majandusellu sekkumiseks. Minevikus oli selliseks riigiks NSV Liit, tänapäeval Kuuba, Põhja-Korea, Liibüa ja Iraak.
Turumajandus-majandussüsteem, kus riigi majanduslikud otsused on ostjate ja müüjate turul tehtud otsuste tulemus. Ostjad ja müüjad vahetavad kaupu vabalt kokkulepitud hindade alusel. Kolmele majanduse põhiküsimusele leitakse vastused üksikisiku tasemel. Täiuslikku turumajandust pole arvatavasti kuskil maailmas, aga kõige puhtama turumajandusega sarnanevad Singapuri ja Honkongi majandussüsteem.
Segamajandus- Tänapäeval on raske leida puhtal kujul ühtegi kolmest maj. süsteemist. Tegelikus elus esinevad nad sageli koos. Segamajandus ongi majandussüsteem, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub vähem või rohkem majandusellu. Arenenud riikides on tänapäeval segamajandus.
Täida tabel
Piirprintsiip- Järgmine tarbitav ese pakub vähem rahuldust kui eelmine. Kui poiss on kolm jäätist ära söönud, siis küsib ta endalt enne neljanda jäätise ostmist: kas järjekordset viiekroonilist ikka tasub välja anda, st. kas viimasest söödavast jäätisest saadav kasu on viit krooni väärt või ei ole.
Kahanev piirprintsiip- Võtame näiteks tavalise leivatehases töötava töölise. Ta peab üksi panema kõik leivad leivaahju ja need sealt pärast nende valmimist ka välja võtma. Kui aga seda tööd teeksid kaks inimest, läheks töö kiiremini ja tootlikkus tõuseks. Ka kolmanda ja neljanda töötaja lisandumisel oleks tõenäoliselt sama efekt. Kui kaua aga selline tootlikkuse tõus kestab? Teatud piirist alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja töötegemine on raskendatud. Mida rohkem töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta. Tekkinud olukord pole mitte nende, vaid tootmisjuhi süü, kes palkas liiga palju tööjõudu. Kui toodang väheneb või jääb endiseks, aga kogu palgakulu suureneb, siis hakkab tootlikkus langema.
Ülesanded kordamiseks